20. sajandi maailmakirjandus

Sarnaselt Hemingway'le elas ka Fitzgerald Pariisis olles ise rahvuselt ameeriklane. Teda võib pidada elegantsete käitumis - ja elumaneeridega kirjanikuks, mida ta kajastas ka enda teostes (Suur Gatsby 1925) suurte pidude, puhaste tunnete ja seltskonnakäraga. Fitzgeraldi muusaks võib nimetada tema abikaasat, Zeldat.

Lugedes Fitzgeraldi teoseid nagu ,,Suur Gatsby'' ning ,,Rikas noormees'' avastasin enda jaoks sarnase nautimuse nagu Orwelli teostegagi. Kes meist ei armastaks luksust ja ekstravagantsust? Leian, et Fitzgerald oskas imeliselt kirjeldada sotsiaalsete tasandite erinevust, erinevatele seltskondadele omaseid külgi ja nendevahelisi tundeid. Seda kõike tegi ta äärmise viisakuse ja moraalitunnetusega, ent ometi mõistsin lugusid ja selle tagamõtteid täielikult.

Remarque kirjutas sõjakoledustest ja poliitilises maailmas pooldas rohkem rahvastevahelist sallivust ja kõigi läbisaamist. Ta ei toonud oma teostes välja positiivseid arvamusi patriotismist. Remarque lasi end mõjutada I MS sündmustest, millest arenes välja tema kuulsaim teos ,,Läänerindel muutuseta'' (1929), kus ta kirjeldas rikutud noorte inimeste elu ja arusaama normaalsusest. Remarque loomingus ei olnud kasutatud väga emotsionaalset kirjapilti, end tahes tahtmata jõudis see lugejani.

Hemingway oli Pariisis elades nn ,,kadunud põlvkonna'' Ameerika kirjanik, kes oli väga mõjukas 20. sajandil. Ta kujutas oma romaanides kirevalt ja värvikalt elukogemusi ning sõda.

Orwell on india päritolu Inglismaal elanud kirjanik, kes jälgis elu viimastel aastatel pingsalt maailmapilti. Tema kuulsaimad teosed on ,,Loomade farm'' ja ,,1984'' mis pilavad läbi ridade kommunistlikku poliitikat (mille vastane George oli). Ridade vahelt pilamise ja selle satiiri tõttu võiks Orwelli pidada osaliselt ka ühiskondliku modernismi kirjanikuks. Ta sai palju inspiratsiooni II Maailmasõjast. Tema teos ,,1984'' kuulub jällegi rohkem ulmekirjanduse alla, milles ta kirjeldas seda aastat nii nagu see läkski. Seetõttu on Orwell üks suurimaid ja mälestatumaid klassikuid, keda kogu maailma lugejaskond suure heameelega austab.
Minu jaoks on Orwell üks vingemaid ja mõjuvõimsamaid kirjanikke ning tema teoseid lugedes naudin alati tema ,,sophisticated'' sõnakasutust ja varjulist irooniat. Kuna olen poliitilises maailmas temaga sama meelt ja huvitun maailmasõjadest, siis elasin tema sõja - ja poliitikateemalistele teostele hoogsalt kaasa. Mind paneb imestama selle autori andekus ja pean teda tõeliseks kirjandusmaailma iidoliks - mina eelistan tasakaalukust, viisakust ja konkreetsust, aga seda läbi varjatud tähenduste.

1. aastal ilmus rühmituse Noor-Eesti esimene Album, mis sisaldas näiteks Aaviku esseed Baudelaire'ist. Noor-Eesti rühmitusel oli suur roll Eesti kultuurielu edendamisel. Esimesest albumist on siiani tuntud G. Suitsu lause ,,Olgem eestlased, aga saame ka eurooplasteks!'' Noor-Eesti rühmitus taotles rahvuslikkust, euroopallikust ja individuaalsust. Nende viimane album ilmus aastatel 1910/1911. Noor-Eesti rühmituse hilisaeg lõpetab modernismi ja uusromantismi võiduga realismi üle.

Iiri-prantsuse näitekirjanik Beckett tutvustas lugejale absurditeatrit, mis võib sisaldada musta huumorit, sürrealismi ja eksistentsialismi. Absurditeater loob kujutluspilte, mis ajab inimesi läbi pisarate naerma. Loomingu ,,Godot'd oodates'' ülesehitus on väga lihtne ja omab vähe tegelasi, aga sel on mitmetimõistetav sisu. Tekst räägib küll lihtsalt kahe mehe ootusest, aga sügavamas pildis annab mõista, kuidas 20. sajandi inimene loodab pidevalt millelegi ja ei taha halvema poolega leppida.

Eesti Kirjanduse Seltsi kuulus pea 2000 liiget ja sellest sai peagi tervet Eestit kattev organisatsioon. Nende eesmärgiks sai kirjanduse kättesaadavaks tegemine kogu rahvale ning rahva igakülgne tundmaõppimine. II MS tulekuga natsionaliseeriti selle varad ja selts suleti.

Milosz oli Poola kirjanik, rahvuselt leedukas. Ta käsitleb oma teostes peamiselt samu motiive, milleks oli II Maailmasõjas toimunud õuduste ja kirjandusliku väljenduse vastuolu. Kas kirjutada sõjaaegsest õudusest avameelselt ja saada negatiivset vastukaja või üldse mitte kirjutada ja saada ignorantsusest negatiivset vastukaja? Eestisse läänemaailma kirjanduse toonud Loomingu Raamatukogu tõi tema teose ,,Vangistatud mõistus'' (1953) meieni alles 1999ndal aastal. Milosz on ehtne näide, kuidas II MS õudsad sündmused inspireerisid kirjanikke enim, olenemata sellest, et lugejaskonna arvamused olid vägagi vastastikused.

Ristikivi oli Eesti romaanikirjanik, kelle teosetes saab tutvuda pagulaskirjandusega kui modernistliku pöörakuga. Realismist loobumine ja samas välises maailmas toimuva taotlemine. Ristikivi teoseid võiks kirjeldada kui realistlikke muinasjutte, sest tema romaanis on kirjeldatud fantaasia ja tegelikkuse vahe peaaegu olematuna. Tema romaanides on üsnagi palju sürrealismi elemente. Just tema romaan ,,Hingede öö'' (1953) sobib parima näitena jäljejätjaks eesti pagulaskirjanduses.

Tuglase eesvõttel loodud kirjandusrühmitus, millesse kuulusid paljud senini tuntud luuletajad ja kirjanikud, nt August Gailit, Johannes Semper, Marie Under jpt.

Jaan Kross lõi ajaloolist kirjandust uues ajas. Tema esimeses romaanis ,,Kolme katku vahel'' (1970-1976) on juttu hoopiski keskaja ja uusaja piirist. See kirjeldab Liivimaa krooniku autorit Balthasar Russow'i peategelasena ning toob lugejale lisaks lugemisnaudingule teadmisi ajaloost. Krossi järgijaks on nimetatud Mats Traati.

Marquez oli ladina-ameerika tuntud kirjanik, kelle teost ,,Sada aastat üksildust'' (1967) peetakse maagilise realismi üheks esindusteoseks. See on vägagi üldistav ja samas fantaasiarikas teos, mis kombineerib endas samaaegselt realismi ja unenäolisuse. See tähendab, et tegevus leiab siiski peamiselt aset reaalsuses, aga juhtumised võivad olla üleloomulikud.

Valton nagu ka paljud teised 60ndate kirjanikud, kasutas oma novellides ühiskonda pilanud ridu. ENSV-s oli tsensuur range, aga sulaaeg tõi endaga vabamad käed avameelsetele kirjanikele. Kuidas avaldada oma arvamust käesoleva aja poliitika ja majanduse kohta? Miks mitte kirjutada sellest läbi värvikate kujundite ja anda inimestele mõtteruumi!

Arbujad oli luuletajate sõpruskond, kellelt tuli 1938. aastal antoloogia nimega ,,Arbujad''. Luuletajate jaoks oli oluline luule vormi ja sisu tasakaal. Rühmituse liikmed tähtsustasid kultuuriteadlikkust ja eruditsiooni. Sotsiaalset tundlikkust oli luules vähem. Rühmitusse kuulusid näiteks autorid nagu Heiti Talvik (1904-1947) ja Betti Alver (1906-1989).

Unt on hea näide kirjanike stiilist psühholoogilise modernismi kategoorias. Tema novell ,,Tühirand'' (1972) esitles julgelt uut modernistlikku kirjastiili. Minajutustaja ei kasuta taandridu ja peatükid on katkendlikud. Ühteki traditsioonilise romaani tunnust ei tunnistata. Tühi ja lage rand vastandub minajutustaja teadlikkusega, kirjeldab sõnade tõuklemist ja inimese alateadvust.

Tungal on armastatud luuletaja nii laste kui vanemate seas. Tungal on ilmselt praegusele nooremale generatsioonile tuntud oma lõbusate illustratsioonidega värvikate luuletustega, vanemale generatsioonile aga vaimuka ja kireva kirjakasutajana.

Viiding oli üks luuletajaid, kes üritas peamiselt sotsialistlikku realismi järgivat NSV liidu kirjandust maha suruda oma värvika luule ja eluviisiga. Tema teoseid küll ei avaldatud, aga isikuna teda tunti ja austati. Tartus sai temast üks keskseid tegelasi boheemlaselus. Tema luule oli julge ja omapäine ja isiksus tervavmeelne. Ta kasutas luules tähenduslikke varjundeid, mis tihti andsid inimesele vastandlikke emosioone - nii nukraid kui ka rõõmsaid.

Biitnikud on Ameerikas tekkinud eluviisi järgijate grupp, kes katsetasid kartmata kõiki piire. Oma loomingus olid biitnikud vägagi vabameelsed eriti seksuaalsuse ja religioossuse suhtes. Nad tõid lugejatele teemasid, millest muidu peeti kirjutamist üsna kohatuks. Olgu selleks lisaks seksuaalsusele ja religioonile veel näiteks narkootikumid ja täielik tahtevabadus. Biitnikud said enamasti negatiivset vastukaja, aga neil oli ka palju vabadusejanust sõltuvuses fänne.

Ajakirja ,,Looming'' lisana loodud raamatute sari, mis tõi 60ndateks aastateks eestlasteni palju läänekirjandust, millesse kuulusid modernistlikud ja uuemeelsed teosed.

Andrus Kivirähk on nimetatud Eesti kirjanduse üheks rahvakirjanikuks. Sarnaselt Oskar Lutsule kirjutab Kivirähk humoorikalt, värvikalt ja mitmekülgselt. Ta on kirjutanud lastejutte ja pikemaid romaane. Tema üheks kuulsamaks teoseks võib märkida romaani ,,Rehepapp'' (avaldatud 2000).

Peale Eesti taasiseseisvumist taastati Eesti Kirjanduse Selts.